Eve Treial on pool elust olnud pime. Diabeet võttis nägemise ja on veidi kahjustanud ka liigeseid, ent kurtmist tema ja ta samuti pimeda abikaasa Toomase suust ei kuule. «Vahel linnapeal tuleb keegi haletsema, et oh te vaesed õnnetukesed … Me ise ei tunne nii!» teatab Eve.
Kuni neljanda eluaastani oli Eve (39) tavaline terve tüdruk. Siis sattus ta kopsupõletikuga haiglasse, sai seal veel düsenteerianakkuse ja muuhulgas avastati piigal suhkruhaigus. Lapsepõlvehommikuid mäletab Eve nii: «Ema keetis putru, isa keetis süstlaid.» Insuliinisüste kartis laps hirmsasti, aga isal oli oma nipp, kuidas suts ära teha. Ta hankis kuskilt (mine tea, kust ja kuidas, keset sügavat nõukogude aega) suures koguses pisikesi mänguautosid, mis tütrele kangesti meeldisid. Iga kord kui Eve oli süsti vapralt ära kannatanud, sai ta ühe mudeli endale.
Diabeediravi oli toona hoopis midagi muud kui praegu. Insuliini süstiti hommikul ja õhtul, ikka selline paras «hobuseannus», nagu Eve ütleb. Ise kodus veresuhkrut mõõta ei saanud, seda tehti ainult haiglas.
Eve sõnab, et tema oli «korralik suhkruhaige» ehk käis alati kontrollis ja võttis kohusetundlikult rohtusid. Ega ta õieti aru saanudki, et tal midagi viga oleks — ainult vastikud süstid tuli välja kannatada ja kommi ei tohtinud nii palju süüa, kui oleks tahtnud. «Aga mul oli ikkagi fantastiline lapsepõlv,» kiidab Eve.
Pärast keskkooli õppis ta meditsiiniõeks ja jõudis sel alal ka paar kuud töötada, enne kui jäi dekreeti.
Noorelt emaks saada (tütar Eva-Kaisa sündis, kui Eve oli 20) oli naise teadlik valik. Toona räägiti suhkruhaigetele kogu aeg, et parem on, kui nad üldse ei sünnitaks, või kui, siis nii varakult kui võimalik.
Raseduse ajal tekkisid Evel silmadesse esimest korda verevalumid. Üks eakas silmatohter rahustas teda, öeldes, et verevalumid tulevad ja lähevad, olgu Eve rahulik, kõik läheb hästi. Teised arstid aga rääkisid, et ta jääb KOHE pimedaks. «Kes teie lapse eest hoolitsema hakkab?» küsiti hukkamõistval toonil. Peale selle hirmutati Evet, et lootel võib olla väärareng.
Oma lapse nägi siiski ära
Kuid Eve sünnitas täiesti terve tütrekese ja temast sai arstide eriline huviobjekt. «Imestati, et miks sellel suhkruhaigel haavad paranevad! Ja miks ta terve lapse sai? See asi ei ole õige, hakkame ravima!»
Üsna pea pärast sünnitust jäi Eve üks silm siiski pimedaks, teisega nägi ta veel tükk aega päris hästi.
Verevalumeid tekkis üha juurde ning arstid otsustasid veresooni laseriga kinni «klemmida». Eve arvab, et see talle saatuslikuks saigi: silmaveresooned olid lõpuks lihtsalt liiga läbi lastud. Nägemine halvenes nelja kuuga järk-järgult, lõplik pimedus saabus praktiliselt hetkega. «Küpsetasin kodus, võtsin koogi ahjust, ja äkki käis nagu klõps — naelad või nõelad olid silme ees ja enam ma ei näinud.» Eva-Kaisa oli siis poolteist aastat vana.
Kuna lapse isaga olid Eve teed lahku läinud varsti pärast tütre sündi, said naise asendamatuteks abilisteks taas vanemad. Õnneks oli Eva-Kaisa ideaalne laps. «Mina olin lapsena ikka paras jonnipurikas, võisin laboritädile jalaga virutada, kui see tahtis veresuhkrut mõõta, aga Eva-Kaisa oli rahulik ja vaikne,» kiidab Eve. «Ta sõi kella pealt ja kui tuba pimedaks tehti, jäi magama. Ei olnud minul temaga raske.»
Eve enda elus valitses aga kuus aastat vaikus. «1992—1998 olin turvaliselt kodus, kasvatasin last, kudusin ja heegeldasin. Ei teadnud ma midagi pimedate raamatukogudest, keppi kasutada ei osanud, väljas käisin ainult saatjaga,» jutustab ta. Rehabilitatsiooniteenuseid küsima minna ta ei teadnud ning pakkuma neid keegi talle ei tulnud.
«Pimedast kastist», nagu Eve ütleb, tõid ta välja Põhja-Eesti pimedate ühingu toredad inimesed. Võttis tükk aega veenmist, aga lõpuks asus naine õppima pimemassööride kursustele ja hiljem ka tööle pimemassööride ühingus. Tallinnasse tööle käib ta kahel päeval nädalas praegugi, ehkki elutee on toonud ta vanematekodust Harjumaalt (kus ta elas eelmise suveni) Tartusse.
Selles on süüdi Tartu mees nimega Toomas Treial (46). Temagi kaotas nägemise diabeedi tõttu.
Eve ja Toomas kohtusid seitse aastat tagasi Värska sanatooriumis pimedate rehabilitatsioonikursusel. Siis ei mõelnud kumbki, et sest asjast midagi edasi areneb: Eve olevat olnud «pipar», kes ei tahtnud üldse pimedatega mingeid suhteid luua, ning Toomas ei uskunud enam, et tema veel kellegi leiab. Pealegi elas Eve Tallinna lähedal Peetri külas, Toomas aga Tartus.
Aga kui armastus tuleb peale nagu möirapull, ei siis ole inimloomakesel midagi teha. Abieluettepaneku tegi Toomas Evele 2003. aasta suvel vaid mõni kuu pärast tutvumist, aga paari mindi alles aasta eest, 10. juulil 2009. «Kuus aastat oli katseaeg,» naeravad nad koos.
Eve pole Toomast kunagi näinud, aga ütleb, et teab küll, kuidas mees välja näeb: «Ta on nagu võitluses käinud vana lõvi, natuke räsitud, ribikondid paistavad,» kirjeldab naine. Toomas, kes ühest silmast õige pisut näeb, on vahel suures valguses palunud Evel näo enda poole keerata ja seda siis hoolega uurinud. «Tean küll, milline Eve on,» poetab ta.
Eve oma tervise üle üldiselt ei kurda — vaid liigestele on diabeet liiga teinud. Toomast on suhkruhaigus laastanud rohkem.
«On nagu on. Mis see halamine aitab? Neerud on kohe üles ütlemas … aga küll pannakse siis uued,» rehmab Toomas käega. Üks silm tuli tal kärbumise tõttu eemaldada, selle asemel on nüüd klaasprotees; luupõletiku tõttu lõigati ära suurem osa ühest jalalabast ning kaks varvast teiselt jalalt.
«Tomil on kõik tüsistused, mis suhkruhaigel olla saavad, aga vaatamata arstide pingutustele on ta ikka elus ja toimib,» muigab Eve.
Musta huumorit kuuleb nende kahe suust, muide, üsna tihti — ju see on üks ellujäämistehnikaid.
Hoiavad teadlastele pöialt
Igapäevaelus tulevad Eve ja Toomas üsna kenasti toime («Aga mis meil üle jääb?» küsib Toomas väga endalikult). Meelehärmi tekitavad mõned väikesed asjad, näiteks kui bussis ei öelda peatuste nimesid. Kurvastab ka see, et headel telesaadetel ja dokfilmidel jookseb tõlge enamasti subtiitrites, mitte ei ole peale loetud (eriti igatseb Eve suulist tõlget «Pealtnägija» välismaistele osadele!). Hea tehnikavaistuga Toomas arvab, et digitelevisiooni peaks ju üsna lihtsalt saama pimedatele kuuldavaks teha: mõni vaba helikanal tuleks seadistada nii, et see loeks subtiitrites jooksva teksti ette.
Küsimusele, mida ta kõige rohkem igatseb, pöördub muidu nii avala ja lõbusa Eve pilk justkui sissepoole ja ta vastab ilma ühegi naerunoodita: «Nägemist tahaks tagasi.» Hetkel ei ole see võimalik, ent naine jälgib huvi ja ootusega meditsiiniuudiseid — ehk ühel päeval osatakse tõesti inimesele tüvirakkudest uus silm kasvatada!
Seni tunnevad Eve ja Toomas teineteisest rõõmu ja elavad täisverelisemat elu kui paljud terved inimesed. «Me usume uuestisündi,» ütleb Toomas. «Ju meil oli vaja selles elus saada see kogemus — pime olemise kogemus,» täiendab kaasa kõrvalt.
Eve Jaakson
Allikas: http://www.naisteleht.ee/node/8023